Kirjandus- ja teatriteaduse alused
Intertekstuaalsuse mõiste tekib 1960/70 aastatel vastukaaluks sünkroonse analüüsi
traditsioonile, mis valitses 1920-50.aa koolkondades (sh strukturalismile). Nende
huviobjektiks oli omaette tekst, mida uuriti suletud, autonoomse objektina, võtmata
vaatluse alla konteksti, milles tegelikult kõik tekstid asuvad. Samas rõhutati, et
intertekstuaalsuse mõiste on hajuv. Intertekstuaalsuse praktilise aspektiga tegeles
peamiselt G. Genette. Palimpsestes. Teoses on välja toodud 5 intertekstuaalsuse liiki:
1) intertekst, nt allusioon kui viide võõrale tekstile ja tsitaat; 2) paratekst: põhiteksti
ümbritsev abitekst, epigraaf, pealkirja alapealkiri, ees- ja järelsõna, illustratsioonid;
3)metateksti kriitilis-kommenteeriv tekst ehk kirjeldav-analüütiline tekst; ilukirjandust
saatev saatetekst; 4) arhitekst: teksti zanri või tüübi määratlus, roosiromaan, jumalik
annaabi.ee 
