V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
saega parajaks lõigatud ja tahutud palke ning prahihunnikuid, ühesõnaga, terve arsenali.
2
3
9
Aeg oli kasin. All töötasid pihid ja haamrid. Oma suure jõuga, mida hädaoht veel
kümnekordseks tegi, tõstis ta üles kõige raskema, kõige pikema palgi, ajas ta ühest
torniaugust välja, haaras tal siis väljaspool teisest otsast kinni ning sikutas ta platvormi
balustraadile ja paiskas sealt alla. Kukkudes saja kuuekümne jala kõrguselt, põrkas määratu
suur palgikolask mitu korda vastu müüri, purustas raidkujusid, tegi mitu tiiru enese ümber
nagu veskitiib, mis lendu on läinud, ja langes viimaks maha. Tõusis hirmus kisa, sest must
palk sarnanes tänaval tagasi põrgates hiiglamaoga.
Quasimodo nägi, kuidas hulgused palgi kukkumisel laiali lendasid nagu tuhk lapse
puhumisel. Ta kasutas nende kohkumise ära ja sellal, kui nad ebausklikult taevast alla
langenud madjaka poole vahtisid ja portaali kivist pühamehi noolte ja haavlite sajuga