Kuressaare 2009 Sügisest sügisesse Nüüd laskub laialt minu aia üle must vihmapuistav sügispilve sülem ja tuuleteed käind risti läbi puu ning okstes huiganud ulguv tormisuu.(Under 1904:28) Päev päevalt sügavamaks muutub puna, kui ohvritules põleb värihaab. Tuul hingab kolletust. Nii otsa saab, mis rõõmsalt rohetas ja õitses tuna.(Visnapuu 1950:467) Õitsev suvisügise puna kadunud laste palgetelt. Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt. Vares mustatiivuline longus aiaväraval. Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all.(Under 1904:30) Talv tõstab käiseid, küljeaset tuulab ja uhutades puhub külmand pihku. Tuul raskelt rabab räitsakate vihku, lind, loom ja inimene kohkunult kuulab.(Visnapuu 1950:468) Kolm tuhat hobust, kolm tuhat suud üle väljade hirnub ja traavib. Kaasa lendavad metsade ladvad,puud täis tuisku kõik maanteede kraavid.(Visnapuu 1932:269)
H.Visnapuu Henrik Visnapuu on mees, kes suutis teha luuletamise kõrvalt ka väga palju muud. Ja kõike mida ta tegi suutis teha väga hasti. Ta on mees, kes on eesti ajalukku jätnud küllaltki suure jälje. Tema luuletused on hästi arusaadavalt kirjutatud. Talvel. Õitsev suvipäikse puna kadund laste palgetelt. Tõuseb hale tuulenutt lagendikelt valgetelt. Vares mustatiivuline longus aiaväraval. Pirnipuu ja marjapõõsad kängus härmatise all. Sääl, kus suvel sadadena kullerkupud kollendasid, end mu arad paljad jalad värskes kastes karastasid, laialt lasub lumi, lumi, külm ja hingetu Minu mässav suvisüda talvekuine, hääletu.
annaabi.ee 
