E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Minu veri tulgu sinu peale, Ivo Schenkenberg!»
«Ara mägi kometit!» üles Ivo kümalt. «Sinu verd ei. himusta keegi, aga sa oled
kahtlane inimene, kelle üe peab valvama. Sa jä ad vangi, kuni Tallinna jõame.»
«Ja siis?»
«Siis vaatab kohus jäele, kas sul Kuimetsa langemises sü ud on. Leiab kohus sind ilmsü uta
olevat, siis võd rahuga oma isa otsima minna.»
«Kuulge mind!» hü udis Agnes äisti. Ta oli asemel istukile tõsnud, ta silmad põesid,
kävatanud palgeile ilmus kerge puna; ta oli ülemata
339
ilus oma süavas hingeärituses. Nagu ara nõutud vahtis Ivo ta otsa. Telgis vaikis kõk
käa.
«Teie teate, et ma Kuimetsa hära Kaspar von Mönikhuseni tüar olen?» üles Agnes
kindla hä alega.
«Ma tean seda,» pomises Ivo.
«Hea kül, mina tunnistan ja vannun, et sel mehel Kuimetsa langemises mingisugust sü ud ei
ole. Kas usute minu tunnistust?»
«Ma usun, et täe, armuline preili, seda usute, aga kahetsen, et isamaaline kohustus mind
annaabi.ee 
