"paleusega" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Kuid sel kujul polnud enam endist värvi; ta oli sünge, tume, morn, nagu must ring, mida kaua oma silmade 316 ees näeb see hoolimatu inimene, kes üksisilmi paikeesse on vahtinud. Katsudes asjata lahti rabelda, kuuldes alati oma peas gU lauluüminat, nähes alati su tantsivaid jalgu oma palveraamatul, tundes alatasa öösiti unes, kuidas su kuju minu ihu puudutab, tahtsin sind jälle näha, sind puudutada, teada, kes sa oled, näha, kas sa väga sarnaned selle paleusega, mis minu mällu oli jäänud, võibolla purustada oma unelmad vastu tegelikkust põrgates. Igatahes ma lootsin, et uus mulje vana maha pühib, sest see vana oli mulle talumatuks muutunud. Ma otsisin sind. Ma saingi sind uuesti näha. Aga, oh häda, kui ma sind paar korda olin näinud, tahtsin sind tuhat korda näha, näha sind ikka ja alati. Ja siis -- kuidas saadki veel peatuda sel põrgu kallakul? --, siis ei suutnud ma enam enese üle valitseda