Inimese evolutsiooni vanad ja uued probleemid
3. Inimlaste stadiaalne evolutsioon. Selle seisukoha järgi läbis inimese
evolutsioon rea selgepiirilisi staadiume (protantropus, arhantropus, paleoantropus,
neoantropus), mida iseloomustab evolutsioonilise arengutaseme ja eksisteerimisaja
range järgnevus. Kõik hominiidid, kes eksisteerisid ühel ja samal ajal, suruti ühte
arengustaadiumi ja seoti taksonoomilise ühtsusega. Näiteks kõiki
keskpaleoliitikumi (ca 120...40*103 a. vanuseid) inimfossiile püüti määratleda kui
neandertallasi (paleoantropusi), kuigi Aafrika ja Lähis-Ida "neandertallased"
erinesid oluliselt Euroopa "klassikalisest" vormist. (Stadiaalne käsitlus toimis
mõnevõrra vastu tüpoloogilisele lähenemisele, kuid nii see kui ka teine pidurdas
asjakäigu loomulikku analüüsi, surudes faktid kindlate "eelteadmiste" jäikadesse
raamidesse).
Stadiaalsuse kontseptsiooni kohaselt kulges inimese evolutsioon enam-vähem
ühtlaselt kogu "hominiidsel frondil". Nii ei võinud nüüdistüüpi inimene
annaabi.ee 
