jms. muutlikkus. Seetõttu anti peaaegu igale fossiilsele leiule, mis millegi poolest erines teistest, iseseisva taksoni - liigi või perekonna - staatus. Varasem antropogeneesialane kirjandus kubiseb inimlaste perekondadest ja liikidest (Australopithecus, Paranthropus, Telanthropus, Meganthropus, Pithecanthropus, Sinanthropus, Homo heidelbergensis, H. neanderthalensis, H. rhodesiensis, H. soloensis jt.) ning nende fülogeneetiliste seoste mitmesugustest tõlgendustest. Enamik tänapäeva paleoantropolooge käsitab inimlaste fossiilseid taksoneid märksa laiemalt, arvestades taksonisisest mitmekesisust. 1.3. Inimlaste stadiaalne evolutsioon. Selle seisukoha järgi läbis inimese evolutsioon rea selgepiirilisi staadiume (protantropus, arhantropus, paleoantropus, neoantropus), mida iseloomustab evolutsioonilise arengutaseme ja eksisteerimisaja range järgnevus. Kõik hominiidid, kes eksisteerisid ühel ja samal ajal, suruti ühte arengustaadiumi ja seoti taksonoomilise ühtsusega. Näiteks kõiki
liiginime habilis (~ "osavkäpp") all. Sellise määratluse peamiseks kriteeriumiks oli esiteks australopiteekustega võrreldes märksa suurem ajumaht (600–675 cm³) ja teiseks kiviriistade (olduvai kultuuri esemete) esinemine. Skeletiehituse poolest olid need olendid üsna sarnased gratsiilsetele australopiteekustele, välja arvatud suurem ajukolju ja väiksemad purihambad. Esialgu ei tunnustanud enamik paleoantropolooge Leakey'de leide Homo-liigina, vaid pidas neid mingiks gratsiilsete australopitetsiinide vormiks. Siin toimisid tugevasti juurdunud eelarvamused: inimese ajumaht peab olema vähemalt 750–800 cm³ ja esimesed inimesed pidid tekkima märksa hiljem (seni esimese inimesena tunnustatud Homo erectus (Pithecanthropus) arvati olevat tekkinud vähem kui 1 miljon aastat tagasi). Kuid Louis Leakey nimetas inimeseks (Homo) tunduvalt väiksema ajumahuga olendi ja viis selle eksisteerimise
annaabi.ee 
