V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
riided hoidsid kogu aeg tähelepanu pinevil. See ajas vihale. Peale Gisquette'i ja Lienarde'i,
kes vahetevahel ümber pöördusid, kui Gringoire neid käisest sikutas, ja peale paksu
kannatliku
mehe polnud ühtki, kes vaest mahajäetud moraliteed oleks kuulanud või vaadanud.
Gringoire nägi enda ees ainult profiile.
Millise kibedusega ta nägi oma au ja luule hoonet tükkhaaval varisevat! Ja mõelda, et
seesama rahvas alles äsja oli nii kannatamatu, et oli peaaegu valmis paleefoogtile vastu
hakkama, kui müsteerium ära jääb! Nüüd aga, kus etendus käis, ei hoolinud sellest enam
keegi. Ja ometi oli see alanud nii üksmeelse käteplaginaga! Võta kinni seda igavest rahva
soosingu tõusu ja mõõna! Ja peaaegu oleks paleefoogti seersandid äsjt oksa tõmmatud! Mida
kõike poleks Gringoire valmis olnud ära andma, et uuesti läbi elada seda magusat silmapilku!
2
3
Ometi lõppes viimaks uksehoidja tüütu monoloog. Kõik olid juba päral. Gringoire hingas
kergemalt
annaabi.ee 
