V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Juba kaua enne suursaadikute kohaleilmumist andsid trügimine, kärsitus, tüdimus, pilamisja
narruspäeva vabadus, tülitsused, mis tõusid pisemastki küünarnuki või rautatud
saapakontsa puudutusest, väsimus kauasest ootamisest kibeda ja mõru maigu selle suletud,
muljutud, kokkupigistatud, tallatud, lämbuva rahvahulga kärale ja mürale. Kuuldi vaid
nurinat ja kirumist flaamlaste, kaupmeeste vanema, Bourboni kardinali, paleefoogti, Austria
Marguerite'i, nuutidega seersantide kohta; külma, kuumuse, halva ilma, Pariisi,piiskopi,
narride paavsti, sammaste, raidkujude, selle suletud ukse, tolle avatud akna puhul; kõike
seda suureks lõbuks rahva hulka laiali külitud skolaaride ja teenrite salkadele, kes kogu seda
rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist
pahurat meeleolu.