V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Skolaar läks oma teed, Gringoire aga järgnes rahvahulgale trepist üles suurde kohtusaali.
Ta arvas, et miski ei hajuta ta kurba meeleolu nõnda, kui just kaelakohtu protsessi
pealtkuulamine, sest kohtunike tavalised totrused teevad suurt lõbu. Inimesed, kelle hulka ta
liitus, sammusid vaikselt edasi ja tegid endile küünarnukkidega teed. Pärast aeglast ja tüütut
edasiliikumist pikas hämaras koridoris, mis paleedpidi väänles nagu selle vana ehituse
seedimiskanal, jõudis ta viimaks madala ukse juurde, mis viis saali, mida ta oma pika kasvu
tõttu võis üle teiste peade silmitseda.
Saal oli avar ja ühtlasi hämar, mis seda veelgi suuremaks tegi. Oli juba õhtu, pikad
teravkaaraknad lasksid sisse tulla ainult nõrku valguskiiri, mis kustusid enne kui jõudsid
võlvini, selle hiiglasuure puunikerdis-test võrestikuni, kus tuhanded kujud näisid pimedas
ebamääraselt liikuvat