Haldusjaotus Vene aeg: 1783 kehtestati Baltikumis uus halduskorraldus, mis on tuntud asehalduskorra all. Sellega seoses lisandus Eestimaa kubermangu neljale maakonnale Paldiski maakond. Liivimaal lahutati Pärnu maakonnast Viljandimaa ja Tartu maakonnast Võrumaa. 1783 said kõik maakonnakeskused linnaõigused. Seega oli nüüd Eesti alal kuni Vene aja lõpuni 12 linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kuressaare, Haapsalu, Paide, Rakvere, Viljandi, Valga ja uute linnadena Palduski (1783) ja Võru (1784). Talurahva olukord Vene aeg: Koos valgustusideede levikuga hakati Liivimaal üha enam kõnelema talurahva olukorra parandamise vajadusest. Kirikuõpetaja Johann Eisen kritiseeris feodaalset mõisamajandust ja ütles, et see vajab põhjalikke uuendusi. Eisen pidas vajalikuks kaotada pärisorjus ja viia talupojad väheviljakalt teorendilt majanduslikku ettevõtlikkust soodustavale raharendile. Enamik mõisnikest ei pidanud seda vajalikuks. 1765
Poola, Rootsi ja Vene aja võrdlus 1583 1796 Valitsemine Poola aeg: Kolme kuninga ajal oli Lõuna-Eesti Poola valduses. Kõrgem ametiisik oli asehaldur. Iga presidentkonna eesotsas oli president, kes juhtis põhiliselt aadli ratsaväge. Kohaliku aadli esindusorganiks oli maapäev. Rootsi aeg: Eesti- ja Liivimaa kubermangu kõrgemaks valitsusametnikuks oli kuningale alluv kindralkuberner. 1660 sai Rootsi troonile Karl XI, kes alustas iseseisvat valitsemist alles 1672. Kuna riigikassa oli tühi, alustas ta riigimaade tagasivõtmist ehk reduktsiooni. Balti aadlitelt võeti ära nende maa ning nad pidid hakkama selle eest renti maksma. Selline ümberkorraldus tekitas neid vastuolu Rootsi kuninga vastu. Pärast reduktsiooni kuulus Liivimaal riigile 5/6 maadest, Eestimaal 54% ja Saaremaal 3/4. Mõisnikuks jäi sakslane. Aadelkonda iseloomustas kõrk ja uhke seisuslikkus. Vene aeg: Pärast P...
annaabi.ee 
