E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Kas härrad annavad pärismaad?»
«Annan, jumala eest annan.»
«Kas vannuvad selle peale?»
«Vannun, vannun, vannun!»
Nüüd rebis sulane suure jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda teravasti
silmitsedes. Mesikäpp urises vihaselt . . . Vahur lipitses silmapilgu tema ümber. Korraga
haaras ta oma raudsete sõrmedega elaja kõrist kinni ja tõukas talle jahinoa tera täiesti
rindu. Aga surmavalt haavatud loom võttis vastase palavasu kaissu. Inimene
11
ja kiskja Veerlesid maas. Murtud raod ragisesid, peene liiva tolm keerles üles, kuuldus
segane pool-lämbunud rohin ja mõmin -- siis kerkis võitja-inimene, kriimustatult ja lõhkiste
riietega, püsti ja vaatles võidurõõmuga võidetud vaenlase mürakalist, surmakrampides
tuksuvat
keha.
«Selle kiskja veri paneb minu vabaduse taime tärkama,» pomises ta iseeneses.
Ta ei eksinud. Piiskop pidas sõna, laskis pelgunud sulase vabaks ja kinkis talle
annaabi.ee 
