Mulgi murre
(sulahäälik) järel, nt kenelette "kõnelda, rääkida", parantte "parandada",
ütteltti "üteldi".
· Konsonantide epenteetilise (hääliku tekkimine sõna sees) palatalisatsiooni
tõttu hääldub selge i tüvekonsonantide ette i- ja mõnede e- tüveliste sõnade
lõpukaolistes vormides, nt laits "laps", näin "ema", äit "isa". Selline
palatalisatsioon ühendab Mulgit Tartu murdega ja erineb Võru
palatalisatsioonist. Kui aga tüve i või e on säilinud, ei ole palatalisatsiooni
üldse, nt latse "lapse", nänni "ema(om)", ätti "isa (om)".
Morfoloogia
· Iidvana taustaga on konstruktsioon, milles käskiv kõneviis keeldkõnes on
põhiverbi vormid da-infinitiivi kujulised: ärä minnä "ära mine", ärä süvvä
"ära söö", ära nartta "ära naera". Mulgi rahvaluules on nende verbivormide
lõpul veel k, mis viitab algsele moodustusviisile.