Mati Unt - analüüs
üks liin sellest, mida postmodernismiks on nimetatud." (Hennoste, 1993). Vaatamata tema
modernismitaotlusele, strukturaalsest teooriast juhindumisele, visuaalse toomise katsetele
verbaalsesse teksti ning teistele eesmärkidele pole ta ühegi teooriaga lõpuni minev, selleks
on tema kirjanikunatuur liialt spontaanne ja püsimatu, sukeldudes aina uutesse
meeleoludesse ja kontseptsioonidesse, liikudes müstikast filosoofiadoktriinideni,
akadeemilisest teatrist palaganini, salateadustest kommertsküsimusteni. Üldiselt kasutab ta
juba modernismiperioodi tekstides ära olemasolevaid tekstikatkendeid ning uue teksti
terviku hoomamiseks on vaja tunda varasemaid tekste. Uus tekst osutub tihti signaalide
jadaks, mis peale oma käivitajarolli eriti muud väärtust ei omagi, kirjutamine asendub
kombineerimisega.
Ta on eesti kirjanduse üks huvitavamaid prosaiste ning silmapaistev eelkõige sugestiivse