"Nana" Emile Zola
Ega siis mina Philippe´i vargile ei
ässitanud! Ega mina seda vaest väikest enesetapmisele ei
õhutanud!...Kogu selles loos olen mina ise see kõige õnnetum. Inimesed
teevad minu katuse all lollusi, piinavad mind, kohtlevad mind nagu teab mis
suli..."
Nana tegi kõik oma asjad rahaks ning sõitis Kairosse. Möödus mitu kuud,
kõik olid juba Nana unustanud, kui äkki leivis kuulujutt, et Nana on
venemaal ühe rikka vürsti ära vallutanud. Levisid jutud tema kahe sõrme
paksusestest kettidest ja briljantidest. Ühel juulikuu õhtul saabus Nana
tagasi, ta läks kohe oma tädi juurde, kelle hoole all oli ta poeg Louiset.
Lousiet oli jäänud tuulerõugetesse ning suri paari päeva pärast. Nana oli
saanud ka nakkuse ning haigestunud tuulerõugetesse. Tema eest hoolitses
Rose Mignon , kes oli Nanad koguaeg vihanud. Nana sureb. Kõik käisid
teda veel viimast korda vaatamas ja lahkusid siis. Paljud olid teda näinud
viimastkorda etenduses Gate ja mäletasid teda nii :
annaabi.ee 
