"Kalevipoeg" Seitsmeteistkümnes lugu
kõigeks valmis. Kalevipoeg asus sõjateele. Viru väljad olid võõraid täis, nad rüüstasid,
piinasid ja tapsid. Sõtta astusid ka Sulevipeog, Alevipoeg ja Olevipoeg. Kalevipoeg läks otse
lahingu keskele ja vehkles võimsalt mõõga ja tulirauaga. Ta raius meeste päid, purustas jala-
ja käeluid, selgroogusid ja küljeluid. Surnukehad katsid mägesid ja künkaid, nende keskel
jalutas Kalevipoja hobune. Kalevipoeg püüdis hobusel pakkupugejat kätte saada, kuid
õnnetuseks hüppas ratsu salasoosse. Hobune hukkus. Kui Kalevipoeg ei jõudnud enam
pakkupugejaid kimbutada, kutsus ta oma sõbrad ja tegi ettepaneku puhkama minna.
Võidmuehed hakkasid sõjasaaki jagama. Taplemisest tuli õppust võtta, mehed pidid seisma
kui müürid ja vaenlase tabama. Kui riiki kaitsta, pole vaja karta võõrast võimu. Võim pidi
jääma ühe isiku kätte, et tähtsusetust tüli ei tõuseks. Peale seda sõnumit saatis Kalevipoeg
annaabi.ee 
