"pakkunudki" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

" Kui ta tegi rätikuotstesse viimset sõlme, tuli tal meelde, et see on sama rätik, mis oli tal taskus mineval kevadel all toas, kui ta kartis, et Ramilda pakub ehk temale kätt ja temal ei ole, millega higi oma peost pühkida, sest rätik oli tol korral nii must, et teda oli võimata taskust välja võtta. Täna oli ta aga puhas. Täna muidugi, sest täna seob ta temaga püksisäärt, et lumi ei pääseks saapasse. Aga ka mineval kevadel oli oma õnn: Ramilda ei pakkunudki kätt, nagu oleks ta teadnud, missugusesse raskesse seisukorda ta paneb sellega Indreku. Ka lahkudes ei andnud ta kätt, kuigi Indreku käed olid siis juba kuumad ja kuivad, nii et oleks võinud ilma pühkimata. Praegu mäletab Indrek nii selgesti, kuis ta siis oli tahtnud Ramilda kätt puudutada, kuis ta oli tahtnud öelda, et nüüd võib, nüüd võib küll. Aga Ramilda läks niisama, lehvitas käega ainult ukse vahelt. Nõnda läks ta