Metsade sääst
oli kaubaartiklina meest isegi kallim. Metsi, kus palju mesipuid, nimetati
meemetsadeks. 14. sajandil oli näiteks Liivimaal meemetsadest saadav tulu nii suur, et
sealseis päraldiste loendeis seisid mesipuud teinekord eespool põldudest ja
heinamaadest. Metsmesinduse tulukus langes järsult 16. sajandil, kui Ameerikast
hakati Euroopasse vedama odavat roosuhkrut ja reformijärgne kirik loobus
vahaküünalde rohkest tarvitamisest. Alates 17. sajandist hakati mesilasi üha rohkem
pidama pakktarudes kodu lähedal. Metsmesindus vähenes, kuid ei kadunud jäljetult.
Kui eesti põhjalikem metsmesinduse uurija Ferdinand Linnus asus 20. sajandi algul
selgitama metsmesinduse jälgi, õnnestus tal leida peamiselt Kagu-Eestist 11 õõnsat
mändi, kus veel hiljaaegu oli mesilasi peetud nii nagu sajandeid tagasi.
1939. aastal ilmunud monograafias "Metsmesindus" kirjeldab F. Linnus
üksikasjalikult andmeid vanadest võtetest ja tööriistadest, mille kohta tal õnnestus
andmeid koguda
annaabi.ee 
