Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
"
Päike näib Underile olevat tähtsaim kevade sümbol. Seda isikustades loob ta pildikesi, mis on küll veidi
naljakad, aga samas kevadele vägagi iseloomustavad. "Kuldsed tiivad pärani / päike istub juba puus / ... /
Istub katusel kui lind, / uued suled kohevil." ("Käik valgusse"); "Ees päikese suu on pärani - / ta hingeõhk
on valgus. / Kõik on nii vastne ja verisoe - / ma tunnen, see on Algus" ("Sõit hommikusse"); "noorest
päiksest / kuldudarlisest piima voolab toites, / et pakateleb muld kui tabat äiksest." ("Varakevad") ja
"Kevadeutoopia" - "Päike kõliseb taevas / veed karand püsti kraavides, / lõhuvad joosta mis hirmus. / Iga
lomp saanud peegliks: / tuleb üle hüpata taevastest / nii ja nii mitu korda."
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin /... /
Ja õitest kollastest ning punastest
ja liblikatest valgeist, kirjudest
laps särasilmil hakkab unistama - /... /
End laotand üle minu vaikse aia
on rohelised õndsad lootused
annaabi.ee 
