on õigusega aukoht maailmakirjanduse klassikas. James Fenimore Cooper sündis 1789. aastal Atlandi ookeani lähedal kveekerist mõisniku perekonnas. Ta isa oli terve linnakese omanik, mida tema järgi nimetatigi Coopertowniks, ja võis uhkustada, et 40000 hinge elab tema maa peal. Lapsepõlve ja noorusaastad veetis tulevane kirjanik ses põlismetsade piiril asuvas «piiriasunduses». Juba lapsepõlves õppis Cooper armastama metsikut loodust, selgeid, pakaseid, rohke lumega talvi, kiiresti saabuvat kevadet ja purpurpunast sügist. Ta tutvus metsaavarustega, seal hulkuvate jahimeestega, kes said talle hiljem eeskujuks Nahksuka juttude loomisel. 1806. a. astus James laevastikku, kus teenis rea aastaid. 1826.--29. aastani oli ta Ameerika Ühendriikide konsuliks Lyonis, seejärel rändas reas. Euroopa riikides ja 1833. a. pöördus jäädavalt tagasi oma kodumõisa, kus elas kuni surmani 1851. a.
Kohale jõudes said nad kinnitust, et kõik on korras. Naiste mureks oli see, et torm nagu ei tahtnudki lakata, aga toiduvarud aina vähenesid. Sellise tormigagi on halastajaõel Eljen Karrel tööd. Ühel päeval pidi ta kiiremas korras külastama leitnanti, kes oli haige. Kui Eljen tuppa astus siis leitnant lausus, et tahab toda endale naiseks. Eljen ei osanud midagi öelda, ta lihtsalt jooksis sealt minema. Lõpuks ometi torm vaibus ja tuli tuuletuid ja pakaseid ilmu. Ilmad lubasid merele minna ja see tähendas seda, et postivedajad asuvad teele. Postivedajateks oli muidu Toomas Andla ja Tehve Lamm, Eeriku isa. Aga Eeriku isa on vanaks jäänud ja seepärast läks isa asemel hoopis Eerik. Nad on juba 6 päeva merel olnud, aga neid pole ikka veel tagasi. Kelli käib aga iga päev küsimas Lammude talus, kas postivedajad on kohal kuid vastus on ikka eitav. 7päeva õhtuks on nad tagasi, väga rusutud ja väsinud. Merel olles nägi Eerik unes,
annaabi.ee 
