päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad. Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid, kes pimeduse saabudes lendavad pajudele toituma. Varakevadistel õhtutel langeb õhutemperatuur pärast päikese loojumist väga kiiresti. Nii ei jõuagi hämarikuliblikad sageli enne jahenemist pajult lahkuda, jäädes kangestununa pajuurva külge. Seda on märganud ka liblikapüüdjad. Nad panevad valge lina puu alla ning raputavad puud. Kangestunud liikmetega liblikad ei suuda urbadest kinni hoida ning kukuvad linale, kus neid saab lähemalt uurida. Kevade arenedes hakkavad õitsvatele pajudele konkurentsi pakkuma teised nektarit pakkuvad õistaimed. See ei tähenda aga, et putukate huvi pajude vastu väheneks. Nüüd lendavad kohale teised putukad
Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. (lisa 12. pilt lepast). Paju (Salix) pai, pao, remmelgas, raag, raid, lember Pajuurva tunneb igaüks niisamagi ära. Pajude perekond on väga mitmekesine, ta ei koosne ainult suurtest ilusatest pargipuudest. Väga palju on Eestis liike, kes moodustavad tiheda pajutihniku metsaserval või võsa raietööde või põlengu järel tekkinud lagendikul. Usinasti kipuvad nad metsastama ka hooletusse jäetud heinamaid: viie aastaga katab niitu peaaegu hävitamatu pajuvõsa. Paju koor on tuntud ravimtaimena paljude tõbede puhul. Kuid väga
annaabi.ee 
