Paju Paju on paljude putukate toitja. Varakevadel märkame neid, kes urbadel end nektariga kosutavad, hiljem tuleb hoopis teist laadi seltskond: pungaõgijad, lehenärijad ja -rullijad, pahkade kasvatajad, okste õõnestajad ja tüves uuristajad. Paju nektaririkkad õied pakuvad esimest kosutust talveunest toibunud ja veel uimastele putukatele. Päeval käivad pajuurbadel kollased lapsuliblikad, kirjud koerliblikad ja teised valmikuna talvitunud päevaliblikad, aga ka kiletiivaliste hulka kuuluvad kimalased, erakmesilased ja teised nektaritoidulised putukad. Öösiti võib pajuõitelt leida hämarikuliblikaid, kes pimeduse saabudes lendavad pajudele toituma. Varakevadistel õhtutel langeb õhutemperatuur pärast päikese loojumist väga kiiresti. Nii ei jõuagi hämarikuliblikad sageli enne jahenemist pajult lahkuda, jäädes kangestununa pajuurva külge
populaarsed paju urvad. Need tõusid inimeste tähelepanu keskpunkti kevadpühade ajal. Ammustest aegadest on olnud rahval kombeks ehtida ruume urbades pajuokstega palmipuude ja lihavõtte pühade ajal märtsis aprillis. Kristlikuks põhjenduseks kombele on olnud see, et kui Lõuna Euroopas olid nende tähtpäevade sümboliteks palmi või õlipuu oksad, siis Põhja Euroopas, kus neid taimi ei leidu, asendati nad urbades pajuokstega. Kuid pajuurbadel on kevadega inimeste silmis olnud ilmselt palju ürgsemaid seoseid, kui kristlikud tähtpäevad. Eestlaste ja teiste läänemere - soome rahvaste traditsioonis kannab selgelt eelkristlikke märke kevadise urbepäeva kombestik. Urbepäeva keskseks rituaaliks oli urbimine. Viimastel sajanditel on urbimist tehtud palmipuudepühaga samal päeval. Selle päeva hommikul äratati pereliikmeid ja naabreid pajuokstega lüües. Tihti oli urbijaks maja peremees või mõni muu auväärne pereliige
annaabi.ee 
