Andrus Kivirähk 'Kaelkirjak'
ülejäänud tegelased "Rehepapis", setu ja vurle3, kui nimetada esimesi pähetulevaid.
Tavaliselt vastandab Kivirähk idealiseeriva ning praktilise (või küünilise) eluvaate.
Naeruks võib autor panna nii ühe kui teise opositsioonipoole või ka mõlemad korraga.
Rõhuvas osas Kivirähu juttudes ajab autor lisaks mõtteviiside konflikti kirjeldamisele
veel "Eesti asja", s.t. tõstab kord ühe, kord teise rahvusliku stereotüübi või omamüüdi
iroonilise muige paistusesse.
"Kaelkirjakus" on olemas nii selge konflikt kahe maailmanägemisviisi vahel
kui üks rahvuslikest stereotüüpidest: surmtõsine töökas eestlane, kes on ammu
kaotanud võime eristada eesmärke ja vahendeid ning elab seetõttu selleks, et töötada
ja mammonat koguda.4 Autor on ühendanud selle stereotüübi ning oma
põhiopositsiooni negatiivse poole "Kaelkirjakus" on autori positsioon täiesti selge:
ta on vaba mõtlemisega lapse poolel ning vastandub nürinenud täiskasvanutele
annaabi.ee 
