Marie Underi ja Henrik Visnapuu armastusluule võrdlus
sel ja vist igal ajal,
neid pole kuhugi viia."
Visnapuu see-eest kasutas huvitavaid väljendeid, mis nii mõnigi kord mõtlema panid ning
mida tavalises kõnepruugis ei kasutakski. Heliseva riimi saavutamiseks olid talle omased
kohati kummalised moondetuletised. Samuti ei hoolinud mees eriti keelelistest
seaduspärasustest: ,,Ma küünitan so suudlusi kui vihmamarja kobaraid, / sa painud minu üle
nagu puu täis vilja. / Me vaiki mõlemad, kui võõrad me, ei palju kõnele / ja ometi nii omased,
et tutvaks saanud hilja."
Marie Under kolis oma elu jooksul üsna palju ning oli paar korda sunnitud Eestist eemal
olema. Siiski jäi talle kodukoht südamesse ning ta armastas seda väga. Kodu kirjeldades
muutus Under nukraks ning igatsevaks, otsekui püüdes tagasi küündida.
,,Tee lõpus valge värav. Salaväge
mind tunnen tõmbavat: ei ammu teegi
annaabi.ee 
