Eesti kirjandus II kevad
Pideva muutumise juures on märgatav see, et Unt satub koguaeg
avangardi etteotsa. Undil on/oli omadus tabada õhust seda, mida veel
pole, aga mis kohe tuleb. See, mis kohe tuleb, on siis kõige esimesena
tema tekstides olemas. Postmodernistlikus proosas hakkavad Undi
lemmiktegelased: Koidula, libahundid, vampiirid jm. Samal ajal jätkub
mingi mäng reaalsuse pinnal ja teatavas mõttes üleminekutekstiks saab
„Via regia“. Üht pidi võib öelda, et see on psühholoogilise painekirjanduse
jätk ja lõpp-punkt, aga samas tuleb sinna ka mängulist kergust, mida saab
näga „Sügisballis“. Paine on seal isiklikus plaanis sees, sest see kirjutab,
autobiograafilist tausta vaadates, läbi teatriuuenduse lugu. Ta tegi seda
esimeses verisoonis väga karmilt – tegelased olid õigete nimedega. Vahing
väitis, et see esimene versioon anti kirjandusmuuseumisse, kuid seda pole
siiani sealt leitud. Unt kirjutas ta uuesti ümber ilukirjanduslikumaks. „Via