vastava olendi jõu, võimu ja väe. Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja ehk painaja, painak, panijas, paanjas, painakane, luupaine, luupatak, tallaja. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult, nägu on sinine. Kolliga hirmutatakse lapsi pahategemise puhul, aga ka hoiatuseks, et nad paha ei teeks. Laste keeles tähendab koll igaühte, keda tuleb lapsel karta. Isegi täid saavad lapsele kolliks. Rahvasuust on teateid, et koll tuleb kurjaks, öö, pimeduse all ilmuvaks vaimuks arvata, kes nagu nahkhiir ennast päevaajal ei näita. Meile kõige tuttavam veevaim on näkk, kes Tartumaal aga näksi nime kannab ja veekogudes asub
Samuti võib muinasjuttudest leida, et mõne linnu sulg on vajalik täiusliku õnne leidmiseks. Kõigi magajate, puhkajate hirmutis on luupainaja, mida kutsuti ka painajaks, luupaineks või ka tallajaks. Luupainaja valib enesele mingisuguse isiku ohvriks ja hakkab seda kas igal ööl ehk mõne öö takka painamas käima, nagu kivi rinnul, ühtlasi liikmeid ja konte nagu pihtidega pigistatakse. Niisugune rõhumine paneb pigistatava kangesti higistama, teeb keha märjaks. Ärkamisel värisevad painatava liikmed, süda peksab valjult ja ta nägu on sinine. Eesti mütoloogias on palju tegelasi, keda on raske unustada. Meeldejäävaimad on lood vetevaimudest ja näkkidest, vanapaganatest ja metsahaldjatest. Meie mütoloogiast on teada veel selliseid tegelasi nagu ahjualune, pisuhänd, kolumats, sookoll, kodukäija, Ülemiste vanake ja vetevana. Üks tegelane, mis Eesti mütoloogias üsna tuntud on, on ka libahunt.
annaabi.ee 
