Eesti Kinod
Kuni Esimese maailmasõjani jäid kinod Eestis suhteliselt väikesteks, keskmiselt 100300-
kohalisteks. Istekohad ei olnud nendes kinodes nummerdatud vaid jagatud hinnatsoonideks,
piletihinnad kõikusid 10-50 kopika vahepeal. Kava vahetati 2-3 korda nädalas, seansi pikkus
oli algul tund, hiljem vastavalt filmi pikkuste kasvades 2-3 tundi. Kuna programmid
koosnesid mitmest filmist, oli tavapärane kinno siseneda või sealt lahkuda ka seansi keskel.
Paikkinode tekkimise ajaks oli kinokülastamine muutunud väga populaarseks ajaviitmise
viisiks. Nõnda käis 1909. aastal kinos juba rohkem külastajaid kui teatris, tsirkuses ja
kontsertidel kokku ning filmipublik koosnes selleks ajaks juba pea kõigist inimrühmadest.
Kinos käidi ka klasside ja sõjaväeosade kaupa. Kinopiletite läbimüügi ja elanike arvu
võrdluse põhjal võib järeldada, et keskmine linnaelanik Eestis külastas 20. sajandi alguses
kino rohkem kui kümme korda aastas.