V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Asjata kõik! Oo, kui õõnsalt
kõmab vastu teadus, kui sa ahastuses oma kirgi täis peaga vastu tema müüri jooksed! Tead
sa, tütarlaps, mis mul siitpeale alati raamatute ja minu enese vahele ilmus? Sina, sinu vari,
särav ilmutus, mis ühel päeval minu eest mööda oli vilksatanud. Kuid sel kujul polnud enam
endist värvi; ta oli sünge, tume, morn, nagu must ring, mida kaua oma silmade
316
ees näeb see hoolimatu inimene, kes üksisilmi paikeesse on vahtinud.
Katsudes asjata lahti rabelda, kuuldes alati oma peas gU lauluüminat, nähes alati su
tantsivaid jalgu oma palveraamatul, tundes alatasa öösiti unes, kuidas su kuju minu ihu
puudutab, tahtsin sind jälle näha, sind puudutada, teada, kes sa oled, näha, kas sa väga
sarnaned
selle paleusega, mis minu mällu oli jäänud, võibolla purustada oma unelmad vastu
tegelikkust põrgates. Igatahes ma lootsin, et uus mulje vana maha pühib, sest see vana oli
mulle talumatuks muutunud
annaabi.ee 
