V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
sisse astub. Te saate ka minu nime teada. Mind nimetatakse vader Tourangeau'ks *.»
«Imelik nimi aadliku kohta!» mõtles ülemdiakon. Kuid samas tundis ta, et ta ees on tähtis
ja tugev isiksus. Oma aruka vaistuga aimas ta, et vader Tourangeau'l on nahaga vooderdatud
peakatte alla peidetud kõrge vaim, ja vaadeldes ta väärikat ilmet, kadus tal vähehaaval see
irooniline muie, mida Jacques Coictier oma sealviibimisega ta pahurasse näkku oli toonud,
nii nagu kaob videvik öö liginemisel. Süngelt ja vaikselt istus ta tagasi oma suurde tugitooli,
ta küünarnukk toetus jälle harjunud kombe järgi lauale, laup aga käele. Pärast väikest
mõtisklust andis ta külalistele märku istet võtta ja kõnetas siis vader Tourangeau'd:
«Teie, mu härra, tulite siis minult nõu küsima. Millise teaduse alalt, kui tohib küsida?»
«Kõrgeauline,» vastas vader Tourangeau, «olen haige, väga haige. Teid peetakse suureks