Tõde ja Õigus II Terve tekst
"
Ütles ja läks minema.
Aga nüüd hakkasid ka ema silmad vett jooksma, aina jooksid ja jooksid, kui ta lüpsis lehmi,
nagu oleks tal oma Tõmmikust ja Päitsikust hale meel, et nad peavad oma piima lüpsikusse
andma, kuna nende vasikatele joodetakse jahurokka, kuhu hulka ainult suumaoks või
magusaks haisuks valatakse kahasse kokku pütitäis haput piima, Tõmmiku omale vähem, sest
see on vanem, Päitsiku omale rohkem, sest see on noorem ja nääpsukesem.
Nõnda oli peaaegu kogu pere pisut pahukses ja ei olnud kellelgi teisega pikemat juttu.
Niisuguses meeleolus heideti laupäeva õhtul magamagi. Järgmisel hommikul ärkas Indrek
kirikukellade kaugest kõmast. Ruttu kargas ta asemelt, tõttas lakast maha ja läks särgiväel ning
paljajalu õueväravasse, nagu oleks seal midagi näha. Ja ta seisis seal, nagu oleks tal osa selle
poisi meeleolust, kes istus millalgi ammu siin ja nuttis, haugatav koer kõrval. Aga Indrek ei
nutnud, tema seisis muidu niisama