Eesti kunsti ajalugu
on hoopis tegemist renessansist alates populaarsete putodega, kelle eeskujuks peeti
antiikset armastusjumalat Erost.
Barokiajastu oli Eestis värvilise puuskulptuuri ehk nikerduskunsti õitseaeg. Sellest on
peamiselt säilinud kirikuinventari. Umbes 1680.aastani domineerib kujunduses
ornamentika. See on nn. pahkmikornament, mille tähtsamateks motiivideks on
skemaatilised taimevarred (köitraag), rullkujund ja kõhr (kõrvalesta meenutav kujund).
Kõige kunstipärasemalt kasutas pahkmikstiili taani päritoluga Elert Thiele, kes töötas
Tallinnas 1652 1674. Tema peateos on raekoja raesaali nikerdatud friis, kus voolavalt ja
vaheldusrikkalt on ühendatud ornament, musitseerivate naisfiguuride kujulised konsoolid
ning reljeefid, mis kujutavad käsitööd ja jahti. Friis jäi Thiele surma tõttu pooleli ja selle
lõpetas 17.saj. viimastel aastatel teine meister Joachim Armbrust. Pahkmikstiili asemel
annaabi.ee 
