"pahkluis" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Pärast talutas ta vanamehe enda lavale, toetades teda käsivarrest, mis tundus palja luuna, õhuke nahk lõdvalt ümber. Kunagi varemalt Indrek polnud puutunud niisugust käsivart ja sellepärast kippusid silmad pooleldi huvi, pooleldi õudusega vaatlema teisi ihuliikmeid, mida polnud põhjust praegu puudutada. Tema ees lamas luukere, milles võis eraldada peaaegu iga üksikut osa; küljekondid, õlapennid, selgroolülid, jätkud puusades, põlvis, pahkluis, varvastes. Olid kadunud esi- ja tagupõsed, oli kadunud kõik, mis ehib ja ilustab nurgelist kondikava. Kõhtki oli kadunud, mis tõi Indrekule meelde kuulsa kirjaniku, kes näljutanud enda surnuks usuhullustuses, õndsuseharrastuses, mille tagajärjel läbi kõhu olnud tunda üksikud selgroolülid. ,,Küllap ka läbi pan Voitinski kõhu võiks tunda selgroo lülisid," mõtles Indrek ja hea meelega oleks ta proovinud, kas tema oletus õige