Essee Juhan Smuuli "Väike luuleraamat" kohta
"
Palju luuletusi rääkisid ka sõdadest ja kodumaa kaitsest. Näiteks "Mälestusi isast" ja "Võitmatud on
meis." Minu jaoks olid luuletused liiga sünge sisuga ja masendavad, aga ju oli siis aeg selline.
Luulekogu on väga tõsine ja huumorit sealt ei leia.
Luuletustel puudub kindel stiil. Enamus luuletusi on küll riimilised, kuid on ka
vabavärsilisi luuetusi. Juhan Smuul kasutab väga palju epiteete ja isikustamist. Isikustamised nagu
"lained uniselt pahisevad" ja "tuul küünistab merd nagu raspel" on Smuuli puhul tavalised. Ma
arvan, et Smuuli luuletuste sõnum on inimesi mõtlema panna sõdade ja kõige selle juurde kuuluva
üle. Minu arust on need luuletused sünged ja suure mõjuka sisuga. Näide:
"Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus
ja rätti surut ema vaikne nutt,
siis tõusis rinda valuline õrnus
ja vähesõnaliseks vaibus jutt."
Mulle isiklikult meeldib rõõmsam luule rohkem kui sünge, Juhan Smuulilik luule. Luuletaja stiil on
annaabi.ee 
