Aga iga sellise vagatseja puudulikkust saab korvata vaid tarkusega. Moliere uskus, et tarkusega on võimalik võita kõiki pahesid. Samas aga on tarkusega ka nii, et tarkus võib teha inimese lühinägelikuks ja kergeusklikuks. Moliere arvas, et igasse inimesse tuleb suhtuda mõistlikult ja kaastundlikult. Seepärast tuleb inimestele nende nõrkused andestada. "Ah, olgu inimlaps ka nõnda tark kui tahes, ta inimeseks jääb nii vooruses kui pahes." Moliere ütles, et iga inimene on kire ohver. Ta allub kirele selleks, et allutada teisi endale ja sundida neid teda armastama. Võrgutajas on esiplaanil kolm pahelist kirge: ilunautleja alistaja kasuahnus Võrgutajad teadsid kindlalt üht tõde: kui inimest millegagi meelitada, siis muutuvad nad rumalaks. Võrgutajad on alati raha peale väljas. Nende jaoks ei kehti mõisted au ja voorus. Nad näevad igas inimese varast. Varast eetilises ja moraalses mõttes. Ning
Hävinegu tules nagu koli Templid, aarded, - kõik, mis ükskord oli, Külvatagu teise roose, palme, luuletajad loogu teisi salme üks on kindel: mõttele, mis vaene, paradiiski tundub kehv ning paene, kuna vabad vaimud igatahes pärleid leiavad ka viimses pahes. Halli argiilma suhtud Betti Alver nooruslikult trotsivalt: ,,Selle ilma igav kainus / rõhub nagu raudne soomus - / kõigesse, mis väär ja ohtlik, / kiindub kirglikult mu loomus" (,,Selle ilma igav kainus"). Uusi värve tõi ,,Tuli ja tolm" eesti armastuslüürikasse, mida kümnendi keskel viljeldi väga vähe. Betti Alver eelistas vihjavat, muude motiividega põimuvat käsitlust, nagu luuletuses ,,Kes poleks näinud häda, mille raskus", ,,Ühele hullule" ja ,,Nõid".