KASVATUSE KLASSIKA
Isekus
Isekus, kõrkus on pahe, millest ükski inimene pole vaba, mida igaüks jälestab teiste juures ja
mida vaevalt keegi peale kristlaste endale süüks paneb, kirjutab Clive Lewis (1992): Pahe,
millest ma räägin, on uhkus ehk eneseupitamine, sellele vastanduv voorus kristlikus moraalis
on alandlikkus. Ohjeldamatus, viha, joomarlus, ahnus jms on uhkusega võrreldes köömes.
Uhkuse tõttu sai Luciferist kurat. Uhkus viib kõikide teiste pahedeni: see on täielikult
jumalavastane hoiak inimese vaimus.
Isekus ei tunne rõõmu millegi omamisest, vaid ainult sellest, kui tal on midagi rohkem kui
teistel. Kõrgiks teeb meid võrdlus, nauding olla teistest üle. Ta on oma põhiolemuselt võistlev
ja võrdlev, seetõttu areneb ta pidevalt edasi ja tähendab alati vaenulikkust; ta on vaen ise.
Erich Frommi (2006) kirjelduse järgi vaatab isekas inimene asjadele ja teistele inimestele
ülevalt alla ja ei näe midagi, mis on temast kõrgemal