diskettidel ehk flopiketastel. Viimased olid personaalarvutite algusaegadel peamisteks vahenditeks informatsiooni ja programmide vahetamisel. Osad viirused levisid nakatades andmekandjal olevaid programme ning teised paigaldasid end ketta alglaadesektorisse, et aktiveerimine toimuks arvuti vahendilt käivitamisel automaatselt. Kasutati ära tolle aja arvutite omadust käivitumisel diskette lugeda. Kuni selliste andmekandjate kasutusaja lõpuni olid alglaadesektorit kasutavad pahavaralised failid kõige tavapärasemad ning edukamad teiste masinate nakatamisel. Traditsioonilised arvutiviirused tekkisid 1980. aastatel tänu personaalarvutite, BBS-i (hiljem FidoNet) ja modemite populaarsuse kasvule. Bulletin board-il (BBS) põhinenud tarkvara jagamine aitas otseselt kaasa trooja hobuste levikule ning viiruseid hakati kirjutama enam kasutatavate programmide jaoks. Makroviirused muutusid tavalisteks 1990. aastate keskpaigast. Enamus sellistest viirustest on
failijagamisprogrammide, kui tiritakse ja hiljem paigaldatakse arvutisse tundmatust allikast pärinevat tarkvara. Sageli on nuhkvara peidetud mõne teise programmi sisse, mis programmi paigaldamisel nakatab arvuti. Tihti võib nuhkvarasse nakatuda ka siis, kui mängitakse online-mänge ebausalduväärsetel saitidel. Kasvav tendents on, kui tiritakse arvutisse võlts-turvaprogramme (Rogue Security Software), mis ise on pahavaralised programmid. Petis-, kelm- või võlts-tõrjeprogrammid ehk Rogue Security Software on tarkvaralised rakendused, mis turvalisuse seisukohast näivad olevat kasulikud, kuid tegelikult vaid simuleerivad pahavara eemaldamist ning ei paku üldse kaitset. Need kuvavad ekslikke hoiatusi ja teateid, millega hirmutatakse kasutajaid, et nende arvuti on nakatunud ohtlikusse pahavarasse ning sellega püütakse meelitada antud programmi ostma. Vahetevahel
annaabi.ee 
