Lastejutud
elus näinud. Aga pole ju minu süü, et keegi liivakasti välja ei viitsinud viia. Tegelikult ma nii
riukalik kass ei olegi kui teile ilmselt paistab. Ainult vahel jälitan bussile jooksvaid inimesi,
viskan nende ette pikali ja olen rõõmus, kui buss ilma nendeta minema sõidab, sest kes on
ikkagi maailma naba? Mina või buss? Pärast vihahoogu nõustuvad ka bussist mahajääjad
minuga sajaprotsendiliselt.
Suurim ja tugevaim meie peres on papa Peeter. Ta on ka kõige pahasem, kui ma mõne
krutskiga hakkama saan. Papa näeb neljakümne ühe aasta kohta päris noor välja, kuigi pea on
tal pooleldi kiilakas. Peeter on ainus, kes julgeb mind laualt maha lükata, kui nemad parasjagu
hommikusööki söövad. Vahepeal annab ta mulle paar laksu, aga sellest pole hullu. Enamuse
ajast on ta ikkagi sõbralik ja kiunub kõrge häälega kui mind nägema juhtub. See kriiskamise
harjumus on muideks neil kõigil küljes. No on rumalad, arvavad vist, et ma ei pane neid
annaabi.ee 
