Sõna Jõud ja Jõuetus
tekitasid kindlasti fotod, kus tänaval leekide seest paistis kellegi küünitav ärapõlenud
käsi. Või foto kasti peal, käed kõrval seisvast iraaklasest, kellele ähvardati käte
langetamise eest elektrit anda. Sõnal endal jõudu ei ole, jõud on mõttel, mis on sõna
taga.
Unustada ei saa, et ajad siiski muutuvad, õigus on muutunud, riik on muutunud.
Ajakirjandus seda ei kajasta. Ta uurib ja paljastab selle, mis oleks in, rahvale
meelepärane. Muidugi pakub ta ka muid, peale pahamaiguliste elementide: tuntust.
Näiteks poliitiku olulisemaid ressursse on tuntus. Ilma avalikkuse tähelepanuta võib
poliitik pillid kotti panna, eriti enne valimisi. Palju raha kulutatakse selleks, et
kandidaatide näod ajalehes, teles või tänavail nähtaval oleksid. Näolapiga tekst on
mõttetu. Oluline on nägu ja kiidulaul meedias. Ajakirjandus sellest vaatenurgast on
nõrk- poliitikud lasevad ajakirjandusel end läikima lüüa, muu tuleb iseenesest. Siiski