V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kerinud, paistis see olend, keda pruun kotiriie laiade voltidena üleni kattis ja kelle pikad
hallid juuksed üle näo alla jalgadeni langesid, esimesel pilgul kongi hämaras nurgas mingi
veidra, vaevalt, eralduva tumeda koguna, mingi musta kolmnurgana, mida läbi aknaava
tulev valgusekiir järsult pooleks lõikas, millest üks pool oli tume ja teine valgustatud. See oli
valgusest ja varjudest koosnev tont, nagu neid näeb unenägudes või Goya kummalises
loomingus kahvatutena, liikumatutena, pahaendelistena, kuskil haual kükitavatena või
vangla trellide vastu toetuvatena. See polnud naine ega mees, see polnud elav olend, tal
polnud kindlat vormi: see oli mingi kuju, nägemus, milles reaalsus põimub ühte fantastikaga
nagu päispäev pimedusega. Vaevalt võis ta maani ulatuvate juuste varjust märgata ta kõhna
1
2
2
ja ranget profiili, vaevalt paistsid riiete alt palja jala varbad, mis jääkülmal kivipõrandal
konksu olid kiskunud