"pahaendelistena" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kerinud, paistis see olend, keda pruun kotiriie laiade voltidena üleni kattis ja kelle pikad hallid juuksed üle näo alla jalgadeni langesid, esimesel pilgul kongi hämaras nurgas mingi veidra, vaevalt, eralduva tumeda koguna, mingi musta kolmnurgana, mida läbi aknaava tulev valgusekiir järsult pooleks lõikas, millest üks pool oli tume ja teine valgustatud. See oli valgusest ja varjudest koosnev tont, nagu neid näeb unenägudes või Goya kummalises loomingus kahvatutena, liikumatutena, pahaendelistena, kuskil haual kükitavatena või vangla trellide vastu toetuvatena. See polnud naine ega mees, see polnud elav olend, tal polnud kindlat vormi: see oli mingi kuju, nägemus, milles reaalsus põimub ühte fantastikaga nagu päispäev pimedusega. Vaevalt võis ta maani ulatuvate juuste varjust märgata ta kõhna 1 2 2 ja ranget profiili, vaevalt paistsid riiete alt palja jala varbad, mis jääkülmal kivipõrandal konksu olid kiskunud