Referaat Toomas Karjahärmi`i raamatu "Oleviku minevikud" põhjal.
perekonnakroonikates.
Memuaare ilmus juba esimesel iseseisvusajal, peamiselt 1905 aasta revolutsioonist,
maailmasõjast ja iseseisvusvõitlusest. Ainuüksi aastail 1917-1937 ilmus mälestusi üle 120 eri
nimetuse omaette trükistena, eriti intensiivselt 1930. Aastatel, mitme autori mälestused
ilmusid taastrükkidena ka redigeeritult nõukogude ajal13.
Plahvatuslikult kasvas mälestusraamatute arv paguluses pärast Teist maailmasõda.
Pagulusmemuaarides sai erilise koha kollektiivne ja traagiline ajalookogemus, mälestuste
sotsiaalne pool domineeris sageli isikliku üle. Eesti Vabariigi sünni ja surma jäädvustamine oli
üks välisvõitluse vorme ja hoidis alal vaimset sidet kodumaaga. Anne Valmase koostatud
nimestik ,,Mälestusraamatuid väliseestlastelt" (1990) sisaldab ligi 300 nimetust. Kuna
paguluses asus tõenäoliselt suurem osa iseseisva Eesti ellujäänud poliitilisest eliidist, siis
11 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 97
annaabi.ee 
