NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
teatriloo puhul on küll sedastatud, et alates 1960. aastate lõpust eksisteerisid nn.
peavooluteater ja avangard sageli koos, ühe ja sama teatriinstitutsiooni raames),
sealhulgas meelelahutusteatri suundumustele (võimaliku näitena Eestist võib
mainida 1990ndatel lahvatanud muusikalide buumi). Seoses kõrvutusega
traditsioon – avangard torkab silma kõnekas paradoks: lääne avangardne
teatrikultuur „murdis sisse” mitte eesti pagulasteatrisse, millel olid viimasega
kontakteerumiseks alates 1940. aastate teisest poolest olemas otsekui kõik
eeldused ja võimalused (pagulasteater jäi aga neist pigem süütult puutumatuks),
vaid hoopis 1960.–1970. aastate vahetuse kodu-eesti teatrisse – Evald Hermaküla
ja Jaan Toominga uuenduslike lavastuste näol „Vanemuises”. Seejuures jõudis
värske ja pöördeline teatrikeel Eestisse mitte niivõrd praktikute vahetu