Pagulaskirjandus
(Akadeemia 2008 : 2261)
Karl Ristikivi arvab, et kirjutada saab hästi igal pool ja ainel. Tema jaoks ei soodusta teadlik
pagulashoiak maailmakirjanduslikku taset, kirjutamisel tuleb seda nimelt tõrjuda ning seepärast
katsetaski ta kirjutada Rootsi keeles. Ristikivi hoiak kirjandusest kõneldes varjab ehk siiski ka veidi
süümepiinu. Identideetiküsimus, kas olla pagulane, eestlane või inimene kummitas kogu välismaist
kultuuri. Pagulasteadvus muutus kohustuseks säilitada austust oma mälu ees ning mitte reeta oma
Eestit, aga inimesena nõudis see kohanemist ja loometööd ei soodustanud. (Akadeemia 2008 : 2262)
Hrustsovi-aegsel sulaperioodil kerkis esile küsimus, kas külastada Eestit või mitte. Osale tundus see
loomulikult nõukogude võimu tunnustamisena. Teised toetasid aga iga pingutust tihedamate
kontaktide suunas. Ajaloolane Aleksander Loit on aga öelnud, et eesti keeles tuleb kirjutada niikaua,
kuni Eestis elab eestlasi
annaabi.ee 
