kus oli rahulikum ning tõsist probleemi sellest ei tekkinud. Ehk aitaks see mõista seda, miks peaksime suhtuma sõjapõgenikesse mõistvamalt. Kuigi meil puudub otsene side ning ühine ajalugu nende riikidega, kust pagulased saabuvad, ei ole meie vihavaen põhjendatud. Öeldakse, et käsi peseb kätt, aga keeldun uskumast, et aidata tuleb vaid neid, kellel midagi vastu on pakkuda. Veidi võikamaid näiteid pagulasprobleemi tagajärgedest Itaalias on ilmselt meie kaasmaalastesse hirmu süstinud, mis paneb neid käituma nii, nagu seda hetkel tehakse. Sellest hoolimata ei tohiks keegi kindel olla, et Eestis selline olukord kordub. Mäss Itaalias sai juhtuda minu arvates vaid seetõttu, kuna sealne valitsus tegi täbaraid ning ebaadekvaatseid valikuid. Meie riigi osakaal pagulaste vastuvõtmisel on siiani olnud üsna väike, kuna enamus sõjapõgenikke on alles siia saabumas
Sel ajal oli ka UNRRA ametnike seas levinud arvamus Baltikumist saabunud põgenikest ( v.a. baltisakslastest) kui sõjakurjategijaist, reeturitest, kes tuleb laagritest välja heita ja kodumaale tagasi saata. Peamiseks selle kujundaks oli antud artikli autori arvates Nõukogude Liidu propaganda. 1946. aastal sai UNRRA juhtrolli USA ja Nõukogude Liit. Tekkinud ebaselgest poliitilise olukorra tõttu hakkasid teised Euroopa riigid sekkuma pagulasprobleemi lahendamisele. Balti riikide pagulaste jaoks oli 1946. ja 1947. aastad keeruline aeg. Balti põgenike elu ja tulevikku puudutavad sündmused olid ettearvamatu ulatusega. Samuti ei tunnistanud USA endiselt Balti riikide anneksiooni Nõukogude Liidu poolt. Kolmandaks oli Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (International Refugees Organization IRO), mis loodi, sest lääs oli jõudnud suhetes Nõukogude Liiduga olukorda, kus kompromiss ei olnud enam võimalik
annaabi.ee 
