Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt
1970-80ndatel põhikirjutamisviis väga ei muutu, aga mingisugune tendents on
sinnasuunas, et eleegilisus hakkab jälle süvenema.
Proosa
1958 "Jäälätted"
1961 "Emajõgi"
1962 "Tartu"
1963 "Kivisild"
1965 "Must raamat"
1969 "Keeristuli"
"Jäälätted" on raamat, mis kehtestab natuke uutmoodi kirjutamist. Kui räägime Kangro
loomingu esteetilisest muutumisest, siis Tartu sarja algusega uus käekiri ja uus
kirjutamisviis leitakse.
Kuidas 6 raamatut paigutuvad pagulaskonteksti ja eesti kirjanduse konteksti?
+ tegemist ei ole realistlike romaanidega. Kuidas on võimalik, et siin algab hämu ja
segasus ja see võetakse kriitikas suhteliselt heatahtlikult vastu? Esiteks see, et proosa
muutumises pole Kangro päris esimene ajas. Teiseks on Kangro eristaatuse tinginud
retseptsioon - Kangro on tähtis mees ja kirjutab teistmoodi, ju siis peab. Mitte ainult
välised asjaolud, vaid sisemised kvaliteedid ka, mida võiks kolmanda punktina rõhutada:
annaabi.ee 
