Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt
eristuvad teemavaatelt ja vaatepunktilt. Siin on palju psühh realismi näiteid, mis võivad olla
lahendatud teistmoodi kui nostalgiaromaanid.
Väike nihe arengus toimub 1960ndate aastate paiku, kui tuleb noor põlvkond kirjandusse.
Nii nagu luules, nii ka proosas (H. Nõu, E. Nõu jt) autorid jäävad pagulasproosa viimasteks
noorteks. 1970-80ndate debüüdid ei too enam olulist lisa. Nii luules kui proosas räägime
situatsioonist, kust tervik hakkab hajuma. Selle juures ei maksa arvata, et pagulaskirj kaob
plaksti ära. Ta ei kao kuhugi ära. Aga kui noori ei tule, siis see jääb lihtsalt väiksemaks.
Vanemad autorid kirjutavad ikka edasi ja see kestab 1990ndateni välja.
Karl Ristikivi (1912-1977)
Retseptsioon on kummaline: kuidagi tuleb urgitsevalt uurima hakata, et asjast aru saada.
Ristikivi raamatuid on väga palju välja antud, Ristikivi uurimuslik retseptsioon algas juba
1930ndatel, aga selle üsna forsseeritud retseptsiooni juures tundub, et mingitest
annaabi.ee 
