Arved Viirlaid
Aastatel 19431944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse (jalaväerügemendi
JR 200) koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS
diviisis. Pärast sõda elas ta lühikest aega Rootsis, aastail 1945-1953 Inglismaal kus
valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas ning 1953. aastast Kanadas.
Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees.
Viirlaid alustas kirjanikuteed luuletajana. Tema varases luule on olulisel kohal sõja-
aastate ja pagulasaja elamused ning armastusteema. Hilisemas loomingus süvenevad
pettumusmeeleolud, luuletaja süüvib ühiskonna ning üldinimlikesse probleemidesse.
Tunnustuse on Viirlaid pälvinud eelkõige proosakirjanikuna.
Tema romaanid on kantud ühest eetilisest põhimõttest : rääkida maailmale tõtt sellest,
mis juhtus Eestis Teise Maailmasõja ajal ja pärast seda. Teostes kujutatakse sõjasündmusi
Eestimaal, metsavendlust, Vene vangilaagrite tegelikkust, pagulaskonna probleeme ning
vastuolusid