Luulekava Unenägu
Udus mustav haga,
tume saatus nagu
valukiljatus. (Alver 1989:357)
Nii keerlen kodumaata,
mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata. (Hennoste 1998:83)
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkav rand. (Hennoste 1998:82)
Nii südaööni sumpasime ringi. (Hennoste 1998:85)
Ja vahel juhib ta mind üle maisest piirist,
kuid asjata! - ma pagen jälle varju. (Alver 1989:191)
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuulte.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule. (Alver 1989:261)
Ma uuena tõusin tulest, (Hennoste 1998:88)
viin kõikjale valgust ja rõõmu. (Hennoste 1998:88)
Selles kirjus ilmas, taevas aita,
võib nii kergelt leida, mida laita. (Alver 1989:264)
Läks luhta nõiavägi
annaabi.ee 
