Lindgreniga, kellele ta oma joonistusi pakkuma läks. Viimasele meeldisid iloni joonistused väga ning kirjanik andis talle kujundada oma käsikirja. Ameltlikult ilmus nende ühise raamatuna välja 1954. aastal ,,Mio, mu Mio". Sellele järgnes ,,Väikevend ja Karlsson katuselt" ning ,,Bullerby lapsed". Sealt algas pikk koostöö ja sõprus. Ilon Wikland on ka ise kirjutanud mitu lasteraamatut. ,,Pikk, pikk teekond," mis jutustab kunstniku lapsepõlvest Haapsalus ja Rootsi pagemisest. Veel kirjutas ta raamatu, nimega ,,Sammeli, Epp ja mina," milles jutustab oma esimesest koolipäevast Tallinnas. Samuti ilmusid ka raamatud ,,Minu vanaema majas" ning ,,Kartulilapsed". 2007. Aastal anti välja Enno Tammeri koostatud rohkete illustratsioonidega raamat ,,Ilon Wiklandi maailm," mis tuvustab kunstniku elu ja rikkalikku loomingut.
Mälestused ulatuvad tõenäoliselt peamiselt Põhjasõja aegadesse, võib-olla osalt ka Liivi sõja aegadesse. Arvatavasti Eesti ajaloo ulatuslikem ennast vaenlase eest metsas varjamine toimus Teise Maailmasõja paiku. Ajaloolaste hinnangul osales viimase sõja ajal ja järel metsavendluses kokku rohkem kui 16 000 inimest. Inimkonfliktide puhul rahuaegses ühiskonnas on metsalt kaitset otsitud väga erinevatel põhjustel. Kirjalikult talletatud folklooris on ohtralt andmeid metsa pagemisest näiteks tülliminekul pereliikmetega, külaühiskonnast väljatõukamise korral, mõisa sunni eest pääsemiseks või kroonu soldatiks võtmise vältimiseks. Näiteks rahvakeelne nimetus kaabakas on algselt tähendanud inimest, keda taheti kinni võtta, ehk kaabata, kuid kes vangistajate eest kõrvale hoidus. Sõnaga kaabakas võidi tähistada samahästi nekrutist põgenenut, kui ka röövlit või muud kuritegu sooritanud inimest
annaabi.ee 
