Eesti keele sõnavara ja keelekontaktid
Laentüvesid on nii kirjakeeles kui ka murretes,
vahetu keelekontakti tulemusel.
Laentüvede integreerumist iseloomustab nt lõpukadu (nt vene kanycma – kapsas, paberoca – pabeross), konsonantühendid
sõna algul asenduvad ühega (nt vene clobogka – lobudik), vokaalharmoonia kaob (nt soome rälläkkä – relakas),
geminaadid sõna seest üksikkonsonandiks (nt esittää – esitada), pikeneb vokaal sõna sees (nt vene logõr – looder), võivad
säilida mõned sufiksid, nt vene -nik (pagasnik), -vai (padavai), -ka (täika), sõnade lühendamised (soome alennus – ale),
-ari (synttari – sünttar).
15. Kirjelda eesti keele võõrtüvede häälikulist struktuuri.
Võõrtüved moodustavad üleeuroopalise sõnavara, mille levik on muutunud üha laiemaks. Võivad olla nii laen- kui ka
võõrsõnad.
Võõrsõna on keeles häälikuliselt muganemata või osaliselt muganenud laensõna, millel on võõraks peetavaid
struktuurijooni
annaabi.ee 
