Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
hävitada vasalle, et paganate võimu laiutada. Et seda ei sünniks, teeb paavst Tartu ja Saaremaa
piiskoppidele kohuseks vasalle kaitsta, et ristiusk jääks võitjaks (U. B. 581). Sama paavst
tähendab oma kirjas 7. XII. 1300, et Tallinna piiskopkonnas on vastristitute kõrval ,,veel palju
uskmatuid" (civitas et dioecesis .... positae sunt inter neophitos et plurimos etiam infideles),
mispärast Taanimaale määratud interdikti laiendamine Eestimaa peale võiks kalduvust
paganusele veel suurendada, sest et katoliku usku uuesti tagasi tulnud (ad fidem catholicam de
novo reversi) ei ole usus veel täiesti kindlad ja neid avatlevad usust taganemisele pealegi
piiriäärsed venelased, karjalased, ingerlased, vadjalased ja leedulased (ad id per Ruthenos,
Carelos, Ingeros, Warthenos et Lethuinos .... quotidie impellantur), kes neile pea alatasa peale
kipuvad. Neil põhjustel vabastab paavst Tallinna piiskopi ettepanekul selle piiskopkonna
interdiktist (U. B. 591)